Vanad eestlased

Tegin plaani heegeldada endale kott. Selle uudise peale koogiti päevavalgele vana kera takunööri, torgati mulle pihku ja arvati, et sellest tuleb midagi ilusat. Ma siis asusin pusima. Nöör on kange ja takune. Pärast paari esimest silmust olin ma juba kaetud kahtlaselt saepuru meenutava prahiga. Ja lisaks sellele panin tähele, et olin hakanud silmuseid loendama automaatselt võro keeles... Imelik.... nöör ise pärineb Saaremaalt...
No ja järgmine kord, kui oma heegleduse kätte võtsin, hakkas peas kummitama Labajala valss... Ei tea... see kõik on vist vanade esiemade poolt sinna nööri sisse punutud... kuidagi nakkav... aga samas - nüüd mõistan ma vanade eestlaste hingeelu kohe palju paremini:)

Meri ja meie

Mina, kui põline maainimene, kasvanud üles keset Lõuna-Eesti mägiseid metsamassiive, püüan ennast tasapisi mere-eluga kurssi viia. Ehk siis täna oli "Tasuja" päev:)
Eesti merevägi soetas endale nimelt uue laevukese - Taanimaalt toodi meite merele tuukri- ja toetuslaev, millele pandi ka ajalooline nimi - "Tasuja". Ja kuna täna nii lahkelt linnarahvale seda laevukest reklaamiti, seadsime meie Kailuga loomulikult sammud sinna poole.
Kartsin pikka ootejärjekorda, mis on mind tavaliselt tabanud, kui rahvast laevadega tutvuma lastakse. Täna oli aga rahvast hõredalt, nii et jätsin vankri valvsa madurse silma alla, haarasin Kailu kaenlasse ja ronisin laeva. Ei kehtinudki ütlus- naine laevas, laev põhjas. Naisi oli isegi rohkem kui üks, aga alus püsis endiselt kindlalt vee peal.
Laev iseenesest polnud teab mis suur. Pigem selline pisemapoolne. Aga ikkagi suutsime seal tubli tund aega ringi vaadata. Tore oli seegi, et leidsin üles kõik need tuttavad meeskonnaliikmed, keda ma teadsin seal olevat, nii et saime ilusti laiendatud eeskava osaliseks, ehk siis vaatasime sinna, kuhu lihtkülastaja pilk ei ulatunud:).
Tänane rutiini rikkuv programm oli seega täidetud ja mina taas mõne mere- ja laevandusalase teadmise võrra rikkam.

Demokraatia vol 2

Jätkuks 7. aprilli demokraatia jutule, pean ma taas tõdema, et mõned raamatud tulevad ise minu juurde - just õigel ajal. Seda on ennegi juhtunud ja loodetavasti juhtub ka edaspidi. Kogemata kombel asud lugema raamatut, mis vastab mõnele sinu peas keerelnud küsimusele...

Seekord sattusin lugema Raigo Sõle raamatut "Ahvist kodanikuks... või vastupidi."
Sõle näol on ilmselgelt tegemist radikaalse ilmavaatega kodanikuga, kes tsiteerib nii Vana-Kreeka filosoofe, Eesti klassikuid, kuid ka väga julgelt Hitlerit ennast. Ju on siis kõik tema silmis tugevad teoreetikud ja filosoofid, eriti mis puudutab kodanike määratlemist ning kodanikeriigi toimimist.
Aga see lõik, mis naeratuse minu näole tõi, oli hoopiski erakondade kohta. Minu segadus kesikute erakonnaga sai kiiresti lihtsa vastuse. Kokkuvõtlikult kõlab see nii:

Erakonnaseaduses on esitatud erakonna mõiste: "Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitususe teostamine, ning mis on registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras".
Ehk siis erakonnad ei peagi tegema seda, mis on üldiselt riigi kodanikkonnale kasulik. Nad peavad täitma selle huvigrupi soove, keda nad esindavad. Seega ei pea erakond juhtima riiki kui tervikut kõigi kodanike huvides, selle asemel võivad nad juhtida kõiki kodanikke iseenda huvidest lähtudes. (lk 55)

Palju õnne meile kõigile!

Rutiin

Teadjad inimesed räägivad, et on head ja halba rutiini. Et mõnikord on rutiin isegi täitsa tore. Ma arvasin ka varem niimoodi, et pole väga hullu, kui elus on mõned kindlad asjad, mille ümber saab siis loominguliselt muid, mitte nii kindlaid asju, sättida.
Nüüd olen aga täitsa ahastuses. Iseenesest võib see ahastus ju olla lausa mööduv nähtus... Ma olen varem ka seda ahastust tundnud, ja see on mõne aja pärast kadunud... aga ikkagi... ahastus...
Väikesel lapsel peaks olema kindel päevaplaan - see oli raudkindel teadmine, mida minusse juba lapseootuse ajal üritati sisse juurida. Mina loomulikult sõdisin selle vastu - laps ikka annab ise teada, mis-kus-millal-mida ta tahab. Päevaplaan pidi iseenesest kõige parem olema emale - annab võimaluse oma aega planeerida. Tore on.
Alguses ei olnud mul plaanis Kailule mingit erilist plaani pähe määrida. Aga see kujunes ise. Hiilivalt ja tasahilju. Asi on siis nüüd nii kaugel, et ma tean enam-vähem täpselt, milline näeb üldjoontes välja terve uus nädal. Kui just ei tule ootamatuid külla minekuid või külalisi. Ja see teadmine, et ma tean järgmise nädala kindlaid rütme, ahistab mind. Mulle tundub- see ongi rutiin. Samad tegevused, samad inimesed, sama söök ja jook. No jah... tore ju, et ma tean, millal Kail magab ja saan siis raamatut lugeda - aga mind ahistab mõte, et ma tean, et ma saan siis raamatut lugeda! Ei mingit spontaansust - et oh, võtaks ja loeks midagi vahvat!
Võiks vist siis rutiini rikkumiseks jalutada Kadrioru asemel mõnes teises pargis, aga ega neid siin ümber ringi nüüd niipalju ka võtta pole. Ikka tuleb enne kopse rikkuda heitgaasidega liiklusrohketelt tänvatelt.
Ühesõnaga - hing on rahutu... see vist seotud kevadise tuuleõhuga ja rändlindude naasmisega... äkki peaks ka kuhugi rändama?

Tahaks orienteeruma minna, aga ei kujuta hästi ette ennast Kail seljas mööda metsa jooksmas... Võibolla peaks kaaluma Kail kõhupeal metsas raja läbi kõndimist, aga see oleks enese narrimine... Orienteerudes tuleb ikkagi hasart sisse ja tahaks joosta - pea seljas ja ilmselgelt valele poole:)
Eks tuleb veidi kombineerida ja vaadata. Kõik on võimalik - see oleks ju küll hea rutiini rikkumine, millest ilmselt saaks edaspidi osake meie uuest rutiinist - teisipäevakud :).

Tänane diagnoos

Nahaalsuse täielik puudumine ei tule kasuks tervele mõistusele.

Demokraatia

Mind ärritab see demokraatia, mille osaks ma Eesti Vabariigis saan.
Selline abituse tunne tekib - kas tõesti on terve mõistus EW nii harv nähtus? Kas ma tõesti olen vähemus ja ei saa aru, et tegelikult ongi Keskerakond kõige õiglasem ja ennastsalgavam erakond üldse, mis hoolitseb nii vanade ja väetite kui ka vastsündinute eest? No heakene küll - lindistame, vassime, laseme endale suuri kingitusi ja salajasi annetusi teha ja varjatud reklaamiga oma niigi kõrget populaarsusprotsenti tõsta. Kõik mis hea, on meie tehtud, kõik mis ebapopulaarne - enne meie aega, teiste erakondade karuteene. Mul pole isegi kahju, et raha jagatakse vaid populistlike ideede elluviimiseks, või koretreid müüakse võileiva hinnaga, samas, kui mõni teine maatükk ostetakse mitu korda kallimalt. Mina isiklikult sellest vaesemaks ei jää. Mõni teine saab küll teenimatult rikkamaks... Mul on vaid pensionäridest kahju - neid hullutatakse ju lausa kuninglikult. Mul on kahju, et ma hakkan varsti kõiki pensionäre, eriti muukeelseid, kurja pilguga vaatama - Keskerakonna elektoraat! Ja sellepärast pean mina - kes ikkagi üritab valimistest osa võttes midagigi muuta, alla jääma demokraatlikule enamusele...

Ettevaatust!

V Ä R S K E V Ä R V!