Suvepuhkus...

... on peaaegu läbi - loetud päevad on jäänud, et kodurahu nautida. Järgmisel nädalal asun tasapisi töörütmiga harjutama nii ennast kui Kailu. Hakkame Kailuga lastesõimes käima:). No ja ülejärgmisel nädalal pean ma juba tööd ka natuke tegema.
Mõtelsin pingsalt, et mis ma küll selle "ülipika" suvepuhuksega korda saatsin, kuidas ja kus puhkasin.
Ähmaselt meenub Abruka reis ja saareriigi elu, siis olime nädalakese abrukalaste meelest "mandril", st Saaremaal. Lõuna-Eestigi nägime ära ja Pühajärves saime varbaid leotada. See kõik ei tundu aga kuidagi puhkamise moodi.
Kuni lõpuks eelmisel nädalal sunniti mind 3 päeva metsas mitte midagi tegema. Esialgu olin selle üle veidi pahane, aga nüüd taipan, et need olidki minu 3 tõelist puhkusepäeva sellel suvel!

Ehk siis:
Lubasin ennast Erna baaslaagrisse appi. See on ikka olnud üks huvitav kogemus, nii et ootused olid kõrged:). Rätsep alias Hunt arvas, et staabiassistentidest 3 "ajudega" tütarlast (minu teada on küll kõigil ajud....) võiks eriti vastutusrikkale missioonile saata- luurealasse päikesest ja magamatusest ära küpsenud kohtunike abistama/jälgima/õigel teel hoidma. Lubati palju ja pingelist tööd, vähe puhkust ja pidevat ajude ragistamist. Olin väga rahul:).

Tegelikult:
Saabusime Kaultasse teisipäeva hommikusöögiks - kell 0900.
Sõin päeva teisi hommikusöögi.
Saime teada, et stardime metsa alles õhtul 2000. (Ohoo!!!)
Edasi püüdsin siis kuidagi aega surnuks lüüa. Ei maksa märkida, et just see üks ainuke kord olin ma koju jätnud kõik raamatud, ajalehed, ristsõnad jms.
Käisime Soome kohtunikega ujumas.
Vaatasime, kuidas teised tööd tegid.
Sõime jälle - seekord üllatas mind 3-käiguline lõunasöök....
Vahtisime veel veidi ringi.
Sõime õhtust.
Passisin veel natuke...
Ja siis lõpuks ometi - saime oma toidupakid kätte ja startisime oma salajasele ülesandele.
Mõnel meist oli valge nahksisustusega Land Rover. Paar päeva selle auto ja juhiga, ning ma mõtlen, et selline auto on ikka täitsa tore. Ainult sellest ei saanud enam aru, kas mehed sebisid juhti auto või juhi isikuomaduste pärast:))) Igatahes oli tal lööki. Meil aga palju nalja.

Laagrisse jõudsime teisipäeva õhtuhämaruses. Scoutspataljon vaatas meid nagu oleksime kuupealt kukkunud. Nad vist ei teanud väga meie saabumisest. Õnneks on mehed 3 naisterahva üle alati õnnellikud, nii et kibekiirelt leiti meile telk (mille ülespanemisel pakuti mitu korda abi, kaheldes, kas me seda ikka ise suudame, aga me tõestasime vastupidist:) ), välivoodid jm abivahendid. Algas meie puhkus.
Unetu öö asemel ootas meid välivoodi ja soe magamiskott. Hommikusöögi ajaks ajasime ennast rahulikult üles. Päev oli ilus ja palav. Staabikoosolekul kuulsime, et skaudid peavad peamiselt telkides püsima, et mitte vaenlasele silma jääda. Arvestades seda, et telgis oli ikka väga palav, külitasime meie oma 2 väliskohtunikuga puude vilus, nihkudes edasi vastavalt varju liikumisele.
Igavus hakkas juba vaikselt ajudele käima. Uurisime pingsalt ümbritsevat kuusikut, nägime isegi ühte taanlast luuramas. See oli ka ainus ärev hetk selles päevas.
Õhtu lähenedes tundus ümbritsev mets aina enam täituvat luureraporti jaoks andmeid koguvatest võistlejatest. Välikäimla kasutamine muutus problemaatiliseks - enne tuli ka endal veidi luurata, et mõnda võistlejat põõsas passimas pole.
Pärastlõunal arvas rootslasest kohtunik, et Land Roveri juht on kindlasti ka bikiinides väga kena, nii et käsutas meid kõiki lähedal asuvasse liivakarjäär ujuma. Vesi oli madal ja soe. Kena vaheldus kuumale suveilmale, mida me laigulistes kannatama pidime.
Tagasi laagris olles haarasime ise härjal sarvist ning läksime vastupiilumistegevusele - st kuna laagrivalve polnud just väga innukas, lootsime põõsas võistlejaid kohata. See meil ka õnnestus. Kohtasime rootslasi ning soomlasi (viimased olid ennast rahulikult sööma asutanud ning ei teinud meist väljagi...).
Õhtuhämarust ära kasutades jooksis laagris ringi ka üks norrakas, kes vaatas pea igasse telki sisse, tunnistas tükk aega kohtunike, kes platsil seisid, ning silkas siis ära metsa. Vastutegevus laiutas käsi - nad ei saa ju tüüpi ometi paljaste kätega maha võtta, tal polnud võistkonna numbrit.
Õhtul asus agaramalt vaatluslende teostama helikopter. See oli ainuke asi, mis segas mind öösel rahulikult magamast - ma olen nimelt harjunud üles ärkama, kui Kailu lutt voodist põrandale kukkub, nii et laagri kohal tiirutav kopter oli päris tüütu.
Hommikul tunnisatsime taas kuuma tegevusetu suvepäeva algust. Sellega seoses otustasime kohustuslikust puhkusest Erna seltsi kulul loobuda, pakkisime asjad ja sõitsime ära Tallinnasse (kuna rootsi kohtunik, keda me kutsusime ka Ilus Poiss ja Kaunitar, tahtis dusshi alla saada, soengut teha, habet ajada, restoranis süüa...).

Mina tegin väikese vangerduse ning kohtusin Otiga Järve Selveri juures, kust me sõitsime hoopis Pahkla raketibaasi, kus huvilised said jälgida võistlust. Jõudsime sobivalt kohale, et näha imenaiste uskumatult särtsakat esinemist (vastupidiselt juttudele, et mõnel neist on liha jalgadel kuni kontideni ära kulunud...) Eks neil ilmselt ikka raske oli, aga välja nad seda väga ei näidanud ja hakkama said nad ka uskumatult hästi.

Tuleb tunnistada, et oma võimeid ma edaspidi üle ei hinda - ma ei suutnud rahulikult isegi 3 päeva tegevusetult pilvi vahtida... Polnud vist emotsionaalselt ettevalmistatud....
Ernalisi vaadates ei oska aga muud öelda, kui - respect :)