Väljasõidu õppenõukogust...

... sain ma teada:
Mis vahe on pedagoogil ja pedofiilil?
Pedofiil armastab lapsi...

Lootusekiir...

Kuigi mõni mu tuttav võib arvata, et ma kasvatan põhikohaga "noorhuligaane", ei tundu minu, kui optimistliku pessimisti, jaoks asi täiesti lootusetu.
Näiteks sain just teada, et minu suurepärasest "töö"koolist on välja kasvanud Urmas Alender...
Ja täna jagas üks 10ndik minuga oma Hesburgerist ostetud friikartuleid...
Tulevik ei tundugi nii tume :)

Raske juhus.

Mõnikord jookseb hiir magava kassi suhu, aga kass ajab hiire minema, sest on millegipärast otsustanud, et elu ei pea liiga lihtne olema.
Ehk siis, kui palju tuleb elus ette juhuseid, kus sulle pakutakse huvitavat erialast tööd, palgaga üle Eesti keskmise (u 1/3 rohkem kui täiskohaga töötava õpetaja palk), paindliku tööaega ja magistrantuuris edasiõppimise võimalust ja sa otsustad, et vanaviisi oma närvide ja aja vaikne suretamine koolis on ikkagi ahvatlevam...
Miks on just nendel rasketel valikutegemise hetkedel õpilased koolis üllatavalt normaalsed, ega aja sind terve nädala jooksul endast välja. Ometi oleks tasakaalustav tunda taas seda abitut meeleheidet, et sa ei jõua mitte kunagi nendeni. Mõnikord on selline tunne...
Eks sellest "elu võimalusest" loobuda aitab ka kadedus - ma ei taluks mõtet, et keegi teine - võõras lapsehoidja - veedab 5 päeva nädalas aega Kailuga, sellel ajal, kui mina pean tööl olema. Veel mitte. Võibolla järgmisel sügisel, kui Kail peaks hakkama sõimes käima, suudan ma sellega leppida.
Kuigi, tuleb tunnistada, nõrkusehetkedel mõtlen, kui normaalne oleks elada, kui ei peaks nii palju muretsema selle pärast, mida saab või võib poest osta. Kuigi, eks väikesel palgal on ka omad eelised. Nt ei mäletagi, millal ma viimati poes shoppamas käisin või millal midagi suuremat ostsin. Eks see ikka paar kuud tagasi oli.
Vägisi tuleb aga tusk peale, kui mõelda, kuivõrd alamakstud õpetajad siiski on. Ometigi oodatakse ja nõutakse meilt nii palju. Kui õpetajatel oleks sama palk, mis pakutud töökohal, siis ma ei kaaluks hetkegi, töökoha vahetamist...

Nädalavahetus nr 48

Nädalavahetus nr 48 oli mõnusalt sisutihe.
Mitu suurt ja tähtsat üritust oli vaja läbi käia, alustades emakeelse TÜ aastapäevast, lõpetades ema juubeliga (50!).

Tõrvikurongkäik
Täites oma kohust isamaa ja emakeelse ülikooli ees, liitusin naiskodukaitsjate hõredate ridadega. Tänu oma uudsele positsioonile, kuulsin pealt vestlust NKK lipukandija ja tema tuttava vahel. Tuttav oli üllatunud, et lipukandija on NKK-s ja ka rongkäigus, ning tegi tähelepaneku, et millegi pärast on rongkäik kummaliselt üles ehitatud - need, kes riigi heaks midagi ka reaalselt ära teevad, on rongkäigu tagaossa lükatud ja need, kes lihtsalt ilutsevad, on kõige ees. Tekliga vestlejate selja taga seista oli kohe imelik.... Ei tea, kas metsikuteni ei olegi jõudnud teadmine, meie üllastest isamaalistest põhimõtetest ja kodanikukasvatuse ideedest?! ;)

Ball
Arvestades eelmise aasta kogemust, siis sellel aastal me isegi ei lootnud avavalsiks kohele jõuda. Aga ega me vast millestki erilisest ilma ei jäänud. Tantsimisruumi oli avavalsi ajal ilmselt veel vähem, kui tavaliselt, sest ballilisi oli palju ja enamus neist oskas enam-vähem tantsida. Veidi vabamalt sai hingata vaid siis, kui pasunakoor mängis tangot. Külalisesinejad olid ka täitsa kuulatavad, eriti Kiigelaulukuuik ja Maarja. Maarja kontsertit kuulates jäime täiesti ebaõiglaselt ilma tordist ja kohvist-konjakist. See on küll kivi korraldajate kapsaaeda - torti oli ilmselt liiga vähe tellitud... Veel teinegi kivi on vaja välja jagada- selle saadaks teele balli peremehe ja -naise suunas, kes olid küll päris algelised. Nende sketsi - Birute ja Jaagu kehastust - mis pidi olema naljakas, oli aga lausa piinlik kuulata...
Balli üllatus oli nauditav - Tõnis Mägi koos TÜ kammerkooriga esitamas "Koitu", koos kohustusliku tulevärgiga. Kahju on siiski, et seda kena ja sügava sisuga laulu nii julmalt ekspluateeritakse. Selle laulu kuulmine võiks ikka suursündmus olla, aga viimsel ajal hakkab sellele kommertsi kõrvalmaik juurde tulema...

Ball täitis siiski oma eesmärki - sai tantsida ja inimesi näha-vaadata:). Lõpuks läks isegi halenaljakaks, kui mõne kõrvaltantsiva mehe käsi jäi minu kleidipaela taha kinni, teisele mehele astusin kingakontsaga kinga või nägin kõrvalt, kuidas hoogsa tantsuga jagati hoope ümbritsevatele tantsupaaridele vastu päid ja jalgu...

Poslebala
Balli koduleheküljelt võis lugeda, et traditsiooniliselt (!) toimub poselbala Korp! Rotalia´s. Mina kuulsin sellest traditsioonist küll esimest korda, aga ei tahtnud sellepärast üritust eos maha kanda. Nii me siis marssisimegi tuult ja tantsukingi trotsides C!R! QC-sse, kust me aga tagurpidi välja tagasi tulime - liiga palju rahvast tundus just meiemoodi majja sisse tunglevat. Nii võtsime jalge alla tõeliselt traditsioonilise tee - C!U! QC-sse. Ega sealgi palju vähem rahvast ei olnud. Mingi ime läbi õnnestus meil aga suht kiiresti saada kätte kuivama kippuv makaronisalat ning olles selle manustanud, siirdusime trügides tantsuplatsile. Saal oli pime, lämmatavalt soe ja tantsijatest paks. Hõredamaks läks vaid tänu teleajakirja Magnet kaameramehele, kelle ette pidutsevad noored just väga hea meelega ei jäänud. (Esmaspäeval saadet vaadates nägin siiski mitmeid tuttavaid suures plaanis nii ballil kui poslebalal pidutsemas, eesotsas Tibu ja Teaga :-) ).
Poslebalal pidin kahjuks tõdema oma surelikkust - vanadus pressib vägisi peale ja hommikul kella 6ni ma enam pidutseda ei jõua... Kell kaks kutsusime takso ja sõitsime koju magama...

"Ülikool lukku"
Olles maganud tubli 4 tundi, ajasin ennast ahastades hommikul kell 7 püsti ning naiivses lootuses saada kohe sobiva linnaliinibussi peale, marssisin peatusesse. Sihiks oli linna teises otsas asuv Lehola tn, kus pidi toimuma akmk õppuse "Ülikool lukku", osaliste formeerimine. Bussi loomulikult ei tulnud. Istusin esimesele marsale, mis peatas ning sain sellega ime kombel Riia mäele. Edasi arendasin värskendavat kiirmarssi, kuna kogunemisajast kella 8-st eraldas mind vaid 10 min. Õigeks ajaks ma kohele loomulikult ei jõudnud. Aga ega sellest suurt lugu ka polnud, kuna nagunii seisime järgmised poolteist tundi keset hoovi ja viisime läbi peensusteni harjutatud kaitseväelist lebotamist...
Õppus meie, kui korporantide jaoks, oli suhteliselt üksluine. Jalutasime konventi, saatsime ühe kulleri ja ootasime, tehes nägu, et kaitseme konventi. Niimoodi 3 ja pool tundi. Kuni teatati, et õppus on läbi.
Järgmine kord ajan ikka laigulised selga ja lähen sinna, kus mingit actionit ka saab:))

Juubel
Pääsenud konvendist vurasime maale, kus ema kaootilise vägede juhatamise all toimus paaniline ettevalmistus aasta suursündmuseks - 50. aasta juubeliks. Nagu tavaliselt oli sünnipäevalaps juba mitu tundi enne peo algust rampväsinud, nii et mul jäi üle joosta mööda maja ringi ja kustutada "tulekahjusid". Minu jooksu saatis Kailu nutt ja hala, kuna teda on tabanud "memmeka" periood, nii et võõras kohas ja võõras seltskonnas klammerduks ta kõige parema meelega kümne küünega minu külge.
Pidu igatahes oli äge. Eriti tore oli, et emale meeldis:). Nalja sai vaadates aina suuremaid tuure üles võtvaid pidulisi. Mingi hetk tuli lausa hirm oma tervise pärast, kui kitarri ja laulu saatel vihuti nii hoogsalt tantsu, et ümberkaudsed pidid nurkadesse põgenema.
Minu ema suhtumist pidutsemisse väljendab aga tema siiras rõõm selle üle, kui ta kuulis, et me just eelmisel õhtul olime ballil käinud ja pärast seda veel poslebalal pidutsenud ning öösel vaid 4 tundi maganud. Selle peale kiitis ta meid rõõmsalt ja ütles, et vot see on õige noorte elu:).
Pühapäeval kestis sünnipäev loomulikult edasi, sest on ju ainult normaalne, et naabrimees, kes on lahkunud hommikul 6-paiku, tuleb hommikusöögi ajaks, st 11ks tagasi. See on elementaarne viisakus:). Lisaks käis päeva jooksul läbi nii vanu kui uusi külalisi. Esmaspäeva õhtul pidi ka paar inimest tulema, kes nädalavahetusel ei jõudnud...
Ja minu hädaldan, et puhata tahaks. Peaks oma emast eeskuju võtma...