Tühi kott ja tühi koht...

Vanarahvas teab rääkida, et tühi kott ei püsi püsti, aga seda, et tühi koht võib valutada, tunnen ma juba teist päeva elavalt omal nahal....
Ehk siis - vastavalt välja kujunenud traditsioonile, ärkavad kevade tulles minu tarkusehambad ja asuvad kasvama. Selge on aga see, et nii pisikese inimese jaoks, nagu ma olen, on mul hambaid juba rohkem kui küll... nii et uute jaoks pole enam ruumi. See toob omakorda kaasa tuima hambavalu, kui kevadiselt jonnakas tarkusehammas ennast ikkagi kuhugi prssib. Selle jonnakuse nahka läks mul osaliselt isegi õe juublipidustus - eks proovi süüa, kui suu vaid veidi-veidi avaneb, nii et kahvel vaevu-vaevu sisse mahub.
Igatahes (vaatamata asja positiivsetele külgedele - ehk siis sellele, et ma üldse süüa ei saa ja rannahooajaks oleks kena luukere olnud ja toiduraha oleks ka kokkuhoitud), läksin eile hambakirurgi juurde. Tund aega sebimist ja arst kangutaski uue tarkusehamba nagu naksti välja:).
Suuremad probleemid algasid aga pärast seda - nagu näha, võib üks tühi koht teha rohkem valu, kui kasvav hammas...
Igatahes ei ole mu menüü siiamaani eriti täienenud. Söön vaid vähesel määral jahtunud mannaputru... (seda ei pea närima...)
Lootus jääb, et millalgi lõpetab tühi koht valutamise.
Loodetavasti toimub see kohe varsti...

Memme Musi (peaaegu...)

Kailuga on selline huvitav asi, et ükskõik, kuhu ta parajasti on haiget saanud, kui ma küsin, kas emme puhub peale, siis alati sirutab ta välja oma parema käe nimetissõrme. Ma usun, minu lohutus on sama võimas, nagu Memme Musi, ja mõjub nagu korralik valuvaigistav tablett täpselt sinna, kuhu vaja:).

aeg on raha

imelik lugu.
olles juurde võtnud vaid mõned lisakohustused (peamiselt NKK-s), on minu e-kirjade kast hakanud üleujutama ning ma tunnen, et kaotan kontrolli asjade üle, mida ma pean, olen lubanud või tahan teha.
ja seda kõike vaatamata sellele, et kevadvaheaeg on täies hoos.
aeg on raha ja mõlemat on antud hetkel väga napilt.
rääkimata sellest, et väikesed lapsed suudavad üllatavalt suuri segadusi korraldada.
eriti majas, kus enamus asju on kastides või ajutistes asukohtades.
nii leiangi ennast arvutamas, millal tuleb järgmine vaheaeg ja järgmine palk:)

OMA KODU

Paari-kolmekuulise hilinemisega täitis jõuluvana minu soovi - nii et möödunud nädalvahetusel kolisime oma majja. Võiks lausa öelda, et koju:). Tunne on äraütlemata ülev. Meel rõõmus ja süda rahul. Lõpuks ometi! Ma usun - elu läheb nüüdsest aina veelgi ilusamaks:).
Kodu pole muidugi veel päris valmis (kas üks maja ja suur aed saavadki kunagi päris valmis?), aga see oma kodu kallal nokitsemine on ju pool asja võlu!
Koristada on tore, süüa teha on tore, isegi nõusid on tore pesta.
Ja Kailu järel asju tagasi riiulile panna on tore.
Ja kevad tuleb... hoopis teine asi on kevade tulekut nautida aias, kui linnas. Eilne päikesepaisteline pühapäev küttis maja nii mõnusalt soojaks ja õues pori sees ringi tatsata oli vaatamata meretuulele ikkagi südantsoojendav. Pori on ju ka oma:). Nagu kodugi:).

...

Ansip lubas veel pensionile mitte jääda, seda on lohutav kuulda.
Loodan, et Laari partei saab veel paar häält ja Savisaar jääb pika ninaga:P
Kuigi, vaadates asjade seisusele ajaloolase pilguga, oleks Laari aktiivsesse poliitikasse minek siiski teatav kaotus aktiivsele ajaloolaskonnale. Vähemalt ilmuks ilmselt nii mõnigi Eesti ajaloo raamat vähem...