Laps raamatu kallal (foto: Helina)



Ons armastus
midagi muud kui
kaks pisarat
mu silmades
kui laps
sikutab kahe peoga
mu juukseid
ja kiljub rõõmust

J. Kaplinski

Paras mulle...

Juba vanarahvas teadis rääkida, et kui piisavalt kaua poriseda, siis lendab kohale herilane ja nõelab õige valusasti...
Ehk siis - jalutades pahaaimamatult oma kenal kodukamaral, mida katab õrnrohekas muru, astusin ma herilasele peale. Tema loomulik reaktsioon oli mind selle ettekavatsemata teo eest varbasse nõelata. Mäletasin küll, et lapsepõlves ei möödunud ühtegi suve ilma herilase tervistava sutsuta, aga seda ma küll ei mäletanud, et see nii valus oli.... igatahes keksides ühel jalal tirisin nõela välja ja läksin ohkides tuppa. Nagu selgub, pole meil kodus elementaarseid ravivahendeid - ehk siis vaatamata sellele, et minu vanaema mulle juba maast madalast korrutas: "Kui ei ole surmatõbi, siis saab viinast abi", pole meil kodus tilkagi säärast alkoholi, mida saaks raviotstarbel kasutada. Nii hädas ma ka ei olnud, et jaaniõhtu üritusest ülejäänud õlut oleks hakanud varba peale kallama... Veinipudeli avamine ei tundunud ka väga mõistlik tegu.
Igatahes lootsin, et pärast 5 min valu kannatamist on asi ühel pool. Aga pidin siiski tunnistama, et olin alahinnanud herilasmürgi (ja selle pisikese nõelajupi, mis mu varbasse jäi) toimet. Igatahes on mul nüüd vasak labajalg ülespaistetanud nagu kena keedetud viiner. Viimati nägi mu jalg säärane välja vist siis, kui ma lapseootusega finišhipoole purjetasin. Ott õnneks rahustas mind, et veel ei tule jalga amputeerida. Nii et esimest korda üle tüki aja tunnen valgest viinast puudust. Hommepäev lonkan poodi viina järele...