On ikka elu...

Otsustasin esmaspäeva õhtul tuletada meelde vanu aegasid ning läksin Kadrioru parki jooksma. Seekord ei võtnud jooks isegi väga võhmale, nii et tundsin end eriti ulja sportlasena ning plaanisin ennast juba (soodsalt) 2007.a. SEB Sügisjooksule kirja panna.
Teisipäeva hommikul 5.30 ärkasin selle peale, et süda oli paha... väga paha. Koperdasin mööda korterit ringi ja pidin pildi tasku panema. Võtsin ainukest rohtu, mida siinmail tunnistatakse "Rootsi rohtu" ning sain isegi naha silmale. Järgmine kord ärkasin äratuse peale - pidin minema tööle. Kuna süda oli endiselt paha, siis ei tundunud väljavaade, hakata oma olematut hommikusööki klassi ees demonstreerima, kuigi ahvatlev. Jäin koju. (õpilaste rõõmuks.) Kõige toredam oli, et 2 kodakondset, kellega ma katust jagan, esitasid kohe teineteisest sõltumatult küsimuse, ega ma ometi rase ei ole... (Eks oli ka põhjust - olin ju Otiga just eelmisel õhtul telefoniteel suhelnud... Teadagi värk - mõni pidi ka sellest rasedaks jääma, kui näeb meeste pesu nööripeal kuivamas.)
Igatahes oli mul vist mingi pisik kallal, sest mul on jätkuvalt hooti halb olla. (Pidi ringi liikuma mingi selline tõbi... kuigi ma alguses kahtlustsin Kaubamaja toidumaailmast ostetud valmistoitu, kui kurjajuurt.)

Kogu selle loo moraal on vist ilmselge - kunagi ei maksa ennast liiga hästi tunda, sest pärast seda läheb enesetunne kohe halvemaks.

Khm... aga jooksma tahaks veel minna. See oli ikkagi täitsa mõnus vaheldus....

Kupli all sõidab...

Täna hommikul oleksin esimest korda sellel sügisel sisse maganud ja tööle hilinenud.
Ma nägin unes, et Vanatühi ise tundis minu vastu huvi, nii et ma pidin kohe pärast mingi müstilise ettekande lõppu minema hiilima (enne varustanud ennast paari saia- ja leivaviiluga ning huulekontuurpliitasiga(!?) ). Igatahes ei läinud mu hiilimisplaan kuigi edukalt, kuna keegi äraandja (kes meenutas väga 10. klassi noormeest) helistas minu jälitajatele ja teatas, et ma hakkan kohe põgenema. Nii ma siis panin akna kaudu putku, et näha, kuidas kohale tormas valge kaubik. Tegin paar pettemanöövrit ja lootsin, et sain jälitajad ära petta. Siis helises äratus. Pähh... igatahes mõtlesin, et panen korraks veel silmad kinni ja vaatan, kas minu pettemanöövritest oli kasu. Mõtlesin isegi välja, kuhu oleks kõige õigem edasi joosta, et vaenlast maha raputada.
Mõttelõng sai kahjuks katkestatud, kui ma uuesti silmad lahti tegin ja avastasin, et möödunud on juba pool tundi.
Nii et edasi tormasin ma neid äraandlike kümnendike õpetama....

Kavalpea Kail

Tuleb tunnistada tõsiasja, et 1-aastane ilmakodanik kavaldas üle 26-aastase inimese (ehk siis minu...). Nimelt lugesin ma paksust targast ameeriklaste kirjutatud raamatust (mida ma ju sinisilmselt sõnasõnalt tõepähe võtan ;) ), mis moodi ühel värskel ilmakodanikul hambad nagu väikesed herneterad üks haaval õigel ajal ja õiges kohas suhu tulevad. Kailu hammaste ajalugu algas täpselt nagu raamatus kirjeldatud - kõigepealt alla 2, siis ülesse - kokku juba 4. Edasi veel 2 - ülesse. Nii et jäin pikisilmi ootama järgmisi kikusi alla poole, et asi oleks ikka sümmeetriline (nagu mulle meeldib). Ootasi ja ootasin, piilusin ja piilusin, aga hammastest polnud haisugi.
Viimasel paaril päeval on Kail olnud aga pahur ja tema kohta üllatavalt jonnakas. Eile õhtul võtsin ta nagu vibu sülle ja asusin uurima, mis tal seal suus tegelikult toimub. Ja võta näpust! Ma leidsin 2 uut hammast, mis juba täitsa korralikult lõikunud. Aga hoopiski mitte sealt, kust mina neid ootasin. Nii et Kail kasvatas endale ülemisse hambaritta salaja juurde 2 purihammast nigu nihuti.
Minu esimene mure oli kohe tormata targa raamatu juurde ja kindlaks teha, ega see mingi anomaalia ei ole. Äkki alumisse ritta nüüd enam hambaid ei tulegi?! Enda rahustuseks lugesin aga, et kõigil lastel ei tulegi hambad by-the-book, vaid tulevad enne ülesse ja siis alla.
Selge - Kail on endiselt täiesti normaalne ilmakodanik, mille üle minul on ainult hea meel:).

Luuletus

Süüdistus

Toona janditas-korporanditas
tursunud tudengeid, lollusi lükkis.
Kuidas küll täna veel "Korp! "Mardisanditas""
prügimäelt noorte meeltesse tükkis?
Unustand nooruse tungi ja tormi te,
uue põlvkonna auväärsed karjased:
käsu ja keeluga noorustuld normite,
kroonukuivaks kõik värskuse vormite, -
õite asemel tärkavad ... harjased.

Paul Rummo
Looming 1957/1

Pikk nädalavahetus

... algas neljapäeval ja lõppes esmaspäeval. Me käisime Kailuga maal teise vanaema juures. Nädalavahetus oli täis lapsi, loomi, udu, vihma ja uduvihma. Kail võttis maa toidu peal kohe mitu kilo juurde. Mida on näha ka piltidelt;).
Minu jaoks oli nauding juba autoga sõitmine - mis sellest, et Tallinn-Tartu-Kanepi maantee ei ole normaalse eluterve inimese lemmikmaantee. Valides targu liiklemiseks neljapäeva ja esmaspäeva suutsin vältida erilisi jõmm-autojuhte, nii et minu ja Kailu elu ei olnudki kogu aeg ohus. Vaade on see-eest sügisel sõites igatahes miljonit väärt. Mine või rahvusromantiliseks ja õhka - ilus, ilus, ilus on maa, ilus on maa, mida armastan! :)

Teel Kanepisse

Esimene koolipäev

Kailu esimene koolipäev oli 3. oktoober, mil ta olude sunnil hängis emaga kaasas tervelt 3 täispikka ajalootundi. Ema halastas ta peale ja ei hakanud kohe esimesel koolipäeval tunnikontrolli tegema. Selle asemel sai ta sissejuhatuse Liivimaa ristisõtta, vaadates maailmakuulsat filmi "Malev", mis on hellalt täis pikitud laule, tantse ja verd (peamiselt eestlaste oma). Lisaks sai Kail kahe tüdrukuga väljas jalutada ja paari poisi naljakate nägude peale naerda. Millegipärast tormas Kail pärast õpetajate tuppa pääsemist kohe õppealajuhataja kabinetti. Ju ta siis tulevikus hakkab seal rohkelt käima. Lisaks puges ta raamatukoguhoidjale/inglise keele õpetajale sülle ja lasi ennast raamaturiiulite vahel ringi tassida.
Üldiselt tundus, et Kailule väga meeldis koolis. See-eest ema nii rahul ei olnud... Enda lapse kantseldamise kõrvalt jääb teiste laste õpetamiseks liiga vähe energiat ja aega. Nii et Kailul tuleb veidi oodata selle koolis käimisega.

Ai

Kailul on 6 hammast. Need on väikesed aga väga teravad. Kail hammustab mind alailma. Lööb hambad sisse õlga, kintsu, näkku, kätte... Kuhu ainult saab. Ja see on väga valus. Alguses ma arvasin, et tuleb mõni hammas juurde ja ta rahustab ennast niimoodi. Kuna aga uut hammast pole siiani paista, kahtlustan, et need aktid on suunatud otseselt minu vastu.
Millega ma olen selle ära teeninud?!