Pahupool

Mõnikord ma solvun väikeste asjade peale... Näiteks, kui ma olen 4 kuud (lugesin näppude peal kokku, sest tundus, et seda on tegelikult vähemalt aasta) ennastsalgavalt tegutsenud ja pole ikka veel kõikke selgeks saanud. Näiteks heidetakse mulle ette, et ma protokollin liiga korralikkult. Peaksin veel vähem kirja panema... (Võrreldes mõne teise org-i koosoleku protokollimisega teen nagunii vägivaldset lühendamist.) Nüüd siis öeldakse, et protokollis tuleb kasutada lihtlauseid! Ma ei oska lihtlausetega kirjutada!!! Mis minust niimoodi saab? Elu on ikka ebaõiglane küll. Hakkan juba arvama, et ka minu kohta võiks kasutada ütlust: "liigne agarus on ogarus"...

Organiseeritud kaos

Organiseeritud kaos tundub küll loogikavastane, kuid üllatuslikul kombel võib ka niimoodi tulemuseni jõuda.
Ma käisin taas koolis tööl - tegelikult peaksin vist tihedamini koolimaja külastama, kuna suvepuhkus algab õpetajatel alles juuni lõpus. Asjaolude kokkulangemise tõttu olen siiski õige halb töötaja, nii et jõudsin kooli vaid 1x nädalas, paariks tunniks.
Eile käisin kah, viimane ponnistus enne suvepuhkusele minekut.
Milline erinevus - värskelt just Rapla Võidupüha paraadil 57 naisega ühte jalga astunud, ühel ajal ühele poole pead keeranud ja naeratanud :) inimesena minna koolimajja, kus täiesti koordineerimatult üritatakse õpetajatetoa pisivarandust kolimiseks kokku pakkida. Ihukarvad tõusid korraks püsti - iga üks rabas seda, mida leidis, toppis sinna kasti, mille oli suutnud endale sebida. Marker ja teip olid alailma kadunud. Ometigi, minu suureks üllatuseks, suutis see organiseeritud kaose moodi situatsioon päädida sellega, et istusime 2 tundi hiljem õpetajatetoa ajast-ja-arust nurgadiivanil ning ei leidnud enam midagi pakkimisväärset (kui välja arvata ei-tea-mis-ajastust pärit toit külmkapis, mis jäi näljaseid kolimismehi ootama).
Nagu kogesin omal nahal - ka nii võib asju ajada.
Teatud organisatsioonid on ometi oma jälje jätnud - mina nii ei teeks...

Ei noh...

Ma ise arvasin, et mul pole inimestega suhtlemisel erilisi tõrkeid, aga kui asi jätkub samas vaimus, siis pean vist küll NKK Tln rk aseesinaise ameti ennetähtaegselt maha panema, sest ei suuda maleva asjapulkadega enam mõistlikult asju ajada.
Ei noh - mõne mehe suhtumine Naiskodukaitsesse on seal ikka üle mõistuse....
Ma siiski loodan, et tegemist on mööduva nähtusega- võidupüha paraadi eelne aeg on päris pingeline. Nii et seni siis surun hambad risti ja jooksen edasi peaga vastu seina....