Lumerulett :)

Igakevadine lumeruleti hooaeg on alanud! Kõik tänavatele oma õnne proovima!
Kevadpäike on katusele kogunenud lume ja jää just parajalt pehmeks sulatanud, nii et see sobivates kogustes, peaaegu sobivatel hetkedel, saaks suure hooga tänavale prantsatada. Peaaegu sobivad hetked tähendavad seda, et siiamaani oleme ruletilaua taga meie võitjaks jäänud, aga pole kindel, kaua me lund ninapidi suudame vedada...

Kiitus möödunud aegadele ja võõrkeelte õppimisele

Täna selgus, et 4 kuud Taani rahvaülikoolis ei olegi maha visatud aeg:) - nimelt arendasin tänaval edukalt taanikeelset vestlust.
Seisan mina pahaaimamatult Kailu vankriga Nyhavn´i tänaval ja ootan veebussilt tulevat Otti, kui lähenevad kaks lõbusas tujus meesterahvast ja jäävad minu juures seisma.
Areneb sisukas vestlus, mille jooksul mehed arvavad, et ma neist tõesti ka aru saan:)
No tegelikult ma isegi sain, sest jutt oli lihtne ja loogiline - ikka lapsest, tema pisidusest ja soost jms. Nii et kasutasin kogu oma olematut taanikeele sõnavara. Lõpuks hakkas meestele koitma, et ma vist puhastverd taanlane küll ep ole... Pakkusid, et ju ma siis norrakas olen:)) Pidin neid valgustama, et ma hoopisiki ühest teisest kaugest kaunist riigist pärit olen:)

Nostalgia...

Vähemalt ühes Kopenhageni koolis on samasugune plärisev koolikell nagu enamikes Eesti koolides :)

Uskumatu!

Ma nägin täna 3 (!) suusatavat taanlast! Ja vähamelt 1 neist oskas seda kahe lauajupi peal ligulemist täitsa hästi :) Üks aga oli ilmselt esimest korda pargis suusatamas, igatahes oli ta väga ehmunud olekuga ja suusaninad kiskusid üks itta ja teine läände.
Lisaks olid tänavad täis kelgutama minevaid lapsi - täitsa armas kohe. Ainult sellest ei saa ma aru, miks lastele -5 kraadises külmas mütsi pähe ei panda...
Võibolla on asi selles, et taanlased pole harjunud soojade kinnaste-mütsidega... Igatahes kaotavad nad neid asju massiliselt - tänavatel vedeleb kümnete kaupa kindaid-salle:)

Ilm oli täna väga kaunis - kargelt talvine, soojendava päikesega.
Käisime ujumas:)
Pühapäev on meil ujumispäev:).

Ilmateade :)

Vastukaaluks Eesti põrgulikule pakasele on Taanis ootamatult suur hulk lumemoodi ollust maha sadanud. Paanika, nagu oletada võite, on suur.... Eile oli lausa Kopenhageni lennujaam suletud. Lisaks ei oska taanlased loomulikult talvisel teel sõita, nii et teeääred olid täis juhitavuse kaotanud autosid (viga ka selles, et enamusel pole talverehve all...). Sild Taani ja Rootsi vahel oli suletud, kuna sinna olid tekkinud suured (ja ma mõtlen - tõesti suured:) ) u 100 kg jääpurikad, mis ähvardasid kohe-kohe hakata alla sadama...

Hommikul aga läks meie ülemine naaber kuuri ja võttis reha, et maja eest lund ära lükata:)
Vähemalt nii väitis Ott, kes asja aknast jälgis... Mine võta kinni, kumb oli imelikuks läinud... Kas taanlane, kes elus esimest korda lumelabidat läks otsima, või unesegane Ott, kes ei teinud reha ja labida vahet:)

Läksime...

Meie läheme Kailuga MM-ile :). Tittede pööramisMM-ile.
Lõpuks ometi on Kail saavutanud oma arengus enneolematu taseme - ta pöörab nagu vana mees:). Juba kolmapäeva õhtul sai ta oma esimese iseseisva pöördega hakkama, aga kuna neljapäeval seda korrata ei õnnestunud, mõtlesin, et ju siis kogemata. Aga võta näpust - reedeks oli tibu ennast piisavalt kogunud ja läks lahti - mina panen Kailu selili, tema ähib veidi ja on lups - kõhuli. Natuke aega on rahulolevat puhkimist ja siis suur kisa, sest paistab, et edasine plaan on tal koostamata - ehk siis ei oska ta enam kõhuli olles midagi huvitavat peale hakata. Roomamise algelised katsed jooksevad liiva, niisiis tulebki mul ta ära päästa ja taas algasendisse panna. Nii kordub kõik taas... Selili enam üldse ei olda! Aga kõhuli ka mitte kaua... Mis nüüd peale hakata?

Küll see lapsega koos kasvamine on huvitav ja väljakutseid pakkuv tegevus:)
Soovitan soojalt kõigile, kel elu igav:))

Klassika

Tasakaalustamaks vanade klassikute ja noorte tõusvate tähtede tsiteerimist blogimaailmas, toon ära tänase päeva tera:

«Avalik sektor pole allmaailm, kus parimal juhul teatakse vaid ühiskassa pidaja hüüd­ni­me,» põhjendab Nõmme linnaosavanem Rainer Vakra seda, miks viimases Nõmme Sõnumites ilmus temast kolm fotot, kirjutab SL Õhtuleht.

Isikukultus ajakirjanduses pole ju midagi paha - inimesed peaksid ikkagi teadma, kes neid valitseb, ja seda mitte ainult vahetult enne valimisi - oma nägu tuleb kinnistada aastaringse raske tööga:)

Uued tuuled...

... külaskäimises on suundumus, kus minnakse külla kaks kätt taskus ja lahkutakse pererahvalt kaasa saadud meenetega.
Uue moeliikumisega pistsin rinda juba 1. jaanuari varahommikul, kui unesegane Neve oli rõõmus, et me juba poole öö pealt hakkasimegi koju sättima ning suurest heameelest sokutas meile kaasa Maalehe Köögikalendri. Tore kalender on - minust võib niimoodi veel kokkav kodukana saada:)
Tuleb välja, et Taanis - arvestades selle riigi heaolutaset - on see liikumine juba pikemalt kanda kinnitanud ja kaasa antakse suuremaid asju.
Nimelt on meie Kopenhageni korteri teisekorruse elanikud juba 2 õhtut/ööd järjest pidu pidanud. Täna öösel lahkusid külalised poole 3 paiku, ja arvestades kõva mööbeldamist ning trepist edasi-tagasi voorimist, anti külalistele kaasa lausa tükikesi garnituurist. Ilmselt oli peetud "Vana mööbli ärasaatmispidu". Nii hea on siis taanlaste elu - meil pisemat sorti trükised, neil aga tugitoolid-diivanid :).

Lubage tutvustada - Kail, 3,5 kuud :)

Ei saa ma ei üle ega ümber tegelasest, kes täidab minu päevi 24/7.
Tegemist siis Kailuga, kellel vanust juba tubli kolm ja pool kuud ja kes ei väsi mind üllatamast (mõnikord ka ehmatamast).
Kail on jõudnud just sellisesse kaalu- ja vanuseklassi, et treenib ennast sportliku hasardiga tittede pööramisMM-i jaoks. Vähemalt nii saan asjadest aru mina, kui kuulen vihast ägisemist põrandalt, kus Kail on ennast ühe külje peale veeretanud, pea kuklas ähib meeleheites, et lõpuks saada "koera sabast", st siis alumisest käest üle, et viimaks ometi olla kõhuli.
On näha, et sellega asjad veel ei piirdu - igatahes, kui ta minu kaasabil kõhuli on keeranud, siis on ta otsustanud kohe edasi tähtede poole pürgida, ehk siis üritab kohe roomama ka hakata.
Väga müstilised mõtted liiguvad vist nii väikeste inimeste peas. Kust tuleb küll Kailule mõte, et olles kõhuli, võiks ennast ussikese kombel ka edasi liigutada.... Vanematelt pole ta küll selliseid eeskujusid saanud... Ma saan aru, et pööramine.... aga roomamine? Pole teinud.. :) Ausõna... Juba ammu pole vaja olnud ei kõrg- ega madalroomamist praktiseerida... Ainuke lohutus on lootus, et ju Kailust ikka üks ütletama tubli naiskodukaitsja tuleb, kes oskab roomata juba loomulikust intelligentsist;)

Tähelepanekud jalutuskäigult

Naasin just oma iga-argipäevalõunaselt jalutuskäigult Kailuga ning nähtu pani mind taas kord mõtlema, paarile pisiasjale.

Pisiasi nr 1: On äärmiselt tänuväärne, et Taanis üldiselt üritatakse loodussäästlikult liigelda, st propageeritakse jalgrattaliiklemist. Kõige hea juures, mida see endaga kaasa toob, on aga ka tõrvatilk meepotis - ehk siis uut liiki reostus parkides põõsaste all, tänavate ääres. Need on vanad jalgrattaromud, mis on ära rüüstatud ja siis vedelema jäänud. Jalgrattaraam ei ole just kõige pisem detail, mida mittemärgates pargis jalutada... nii et paratamatult tuleb loodussäästlikule liikumisviisile lõivu maksta jalutajatel :).
Nagu ma teadlikult elemendilt (st Otilt ;) ) kuulsin, üritatakse siin neid vanu omanikuta jalgrattaid ka ära koristada, aga ju siis tehakse seda vaid paar korda aastas...

Pisiasi nr 2: Taanis on vist tõesti halle ja uduseid päevi rohkem, kui ilusaid selge ilmaga päevi. Viimane ilus päikeseline päev, mida ma nägin oli pühapäev. Enne seda ja pärast seda on olnud ühtlaselt tuuline, udune, niiske ja hall. Aga pole hull... küll me jõuame ka järgmise päikeselise päeva ära oodata. Ja kui muu ei aita, siis lähen solaariumisse sooja päikest otsima:P

Jälle sport :)

Ma ise ka ei usu, kui sportlik nädalavahetus see on olnud. Tänast päeva alustasime taas talitugitoollispordiga, mis ei pakkunud küll liiga suurt elamust. Klassikasprint tundus kuidagi eriti kaootiline vaatemäng. Ju ma olen pikatoimelise eestlase võrdkuju - ma hakkan alles sõitu sisse elama ja nimesid-nägusid kokku viima, kui ongi juba kõik läbi. Tuleb tunnistada, et isegi naiste 10 km on minu jaoks veel veidi lühike distants. Vaja ikka nii 15 või 30 km ette võtta - siis saab mõnuga sporti nautida. Ilmselt oleks minu jaoks tõeline maiuspala Vasa Loppeti jälgimine:))

Edasi viis meie tee aga kummalisse kuplialusesse ujulasse, kus me Otiga vahetustega ujumas käisime. Ikka nii, et kõigepealt mina sisse ja sulistama, samal ajal, kui Ott Kailuga tegi kuiva trenni lähedal asuvas pargis. Ja siis toimus teatepulga vahetus.
Ma täitsa kohe ujusin... sest mida muud sa ikka üksinda basseinis teed... eriti, kui bassein on 90cm kõrgune... isegi niisama mõnuleda ei saanud. Eks seal oli ka täismõõtu inimestele bassein, aga ma ei tahtnud kellelegi külje alla pugeda, nii valisin üksinda laiutamise nimel konnatiigi:)

Trennipäevale pani punkti üle poole tunni kestnud kiirkõnnis kodumarss lapsevankriga - Kailu söögiaeg lähenes ähvardava kiirusega:) Jõudsime napilt enne näljakisa...

Talitugitoolisport Taani moodi...

Suusarahvas, nagu me oleme (me=eestlased), tuli mul loomulikult kodust eemal viibides vastupandamatu soov kaeda, kuidas kuulsad ja kummalised minu koduõue all suuska libistavad. Nii me siis alustasime laupäeva hommikut varakult telekapuldi klõpsimisega, et leida mõnigi TV-kanal, mis näitaks aasta suursündmust Otepääl. Kuna taanlased teadupärast ei tea, mis asjad suusad on, siis lootsime svenssonite peale ja me ei pidanud pettuma...

Alustasid naised - nagu alati:) Ja oli täitsa korralik sõit... kui mitte see Rootsi kanal ei oleks otsustanud just siis, kui Shmigun tegi meeleheitlike finishiponnistusi, lõpetada ülekanne Otepäält... klõpsisime meeleheitlikult järgmise kanali otsingul ja leidsimegi selle, et teada saada, et Shmingun jäi napilt teiseks...

Naiste ja meeste sõidu vahel oli tükk tühja maad/eetrit ja selle asemel, et näidata ilusaid lumiseid kaadreid Otepäält, näitas see Rootsi kanal vähemalt 15 min tänase päeva saatekava... ikka uuesti ja uuesti saime teada, mida kõike me ei taha telekast pärast suusatamist vaadata...

No ja lõpuks- pärast meie kannatuse proovile panekut, lasti ka mehed rajale. See sõit oli ka ilus... Nt saime teada, et "Eesti mehed on suusalõvid!" Kahjuks olid meie mehed täna küll pigem suusakiisude moodi - vaid Mae mahtus esikuusikusse viiendale kohale. Aga loodame, et tagavarakütus jäeti Torino jaoks:)

Ja nüüd lähme ka meie kogu perega sporti tegema - see kord siis vaatama, mida head pakuvad Kopenhageni kaubamajad talvise allahindluse ajal:))

No nii...

Mina olengi üks pesuehtne spordichik. Käisin täna jõusaalis ja puha:). Sain vändata ja sõuda ja kätega vehkida ja joosta... No kõik oleks veel väga ilus roosamanna olnud, kui ma mitte poleks esialgu seda jubedat jooksulinti kartnud... häbi kohe tunnistada, aga minu elav kujutlusvõime nägi juba ette, kuidas ma ei jõua lindi kiirusega sammu pidada ja olen suure kolina saatel kuskil trenažööride seas pikali maas, jalad taevapoole... Oleks siis, et ma oleks seal üksi olnud, aga kuidas taluda enda häbistamist mingi masina poolt, kui su oma "liha ja veri", st siis tütreke on seda pealt nägemas... no ja paar kolm taanlast tatsas ka läheduses...

Tegelikult lõppes kõik siiski õnnelikult. Tähtis on ju oma hirmudele vastu astuda:). Nii ma siis valisingi eriti aeglase tempo ja hakkasin vaikselt tammuma:). Ja kui igav hakkas, siis hakkasin tempot tõstma ja nii ma siis lõpuks lindiga sõbraks saingi. Ellu jäin:)
Ja täitsa hea tunne on pärast trenni:).

Varsti jälle:)

Tere uudishimulik! :)

Teatan suure rõõmuga, et täna klopperdasin (teate küll klopperit...) ennast nii korralikult, et minu ümber hakkas ringi lendlema müstiline tolm...
tähetolm...
mis vägisi konkreetsete sõnade vormi hakkas võtma... sõdisin ja sõdisin... tuba sai tolmu täis... küsimus kippus vägisi eksistentsiaalseks - kas mina või tolm?! Lõpuks plahvatas...
...
Lahendus nimelt, mitte tuba:)
...
Nii kupatasingi tolmu - tähetolmu, interneti avarustesse segadust tekitama:)
Nii et laske aga hea maitsta...
Et teil oleks suu ja silmad seda täis:)

Mõnuga!:))