Eesti haiglasüsteemi eripärad

Kui tavaliselt on haiglasse pääseda raske, siis rasedate puhul kehtib siin ilmselt selge erand, mida ma omal nahal tunda sain.
Läksin reede hommikul igaks juhuks erakorralisse vastuvõttu, et teada saada, kas lapsega on kõik korras ja olingi lupsti haiglas sünnituseelses osakonnas sees - jälgimisel.
Kuna ma hommikul sellise variandiga eriti arvestanud polnud, siis olin ma haiglasse minekuks kesiselt ettevalmistunud - lugemismaterjali oli liiga vähe... Igavus kippus peale tulema ja juba pärast 2 tundi haiglavoodis lesimist (ja ajalehe kaanest kaaneni läbi lugemist) olin ma valmis koju ära minema.
Pidin aga tõdema, et kui haiglasse pääsemine on raseda jaoks väga lihtne, siis sealt koju pääsemine poole raskem...

Tundsin ennast ilmselge koormana Eesti meditsiinisüsteemile - minu palatikaaslastel olid ikka tõeliselt keerulised hädad ja kõik naised, keda koridori peal kohtasin, nägid ka väga haiglased ja vaevu liikuvad välja. Selle kõrval tundsin ennast ikka täieliku riigi raha raiskajana. Lisaks hakkas mind see vähene liikumisvõimalus ja haigla keskkond juba täitsa häirima.
Õhtul viieks olin ikka täiesti veendunud, et kodus oleks mul ka hea olla, nii et läksin uurima, kas on lootust koju saada. Selgus, et pean vähemalt ühe öö haiglas veetma ja hommikul valvearst vaatab, mis minuga teha.

Nii et laenasin palatikaaslastelt kirjandust (Naisteleht, Pere ja Kodu :) ) ja sukeldusin mitu kuud vanadesse kõmu-uudistesse. Lugesin toredat lugu kodussünnitusest ja leidsin, et mõistan neid rasedaid, kes tahavad kodus sünnitada või haiglasse minemisega viimase hetkeni venitada nüüd palju paremini.
Haigla õhkkond ja aparaadid ning harjumatu, mitte eriti kodune õhkkond, võib tõesti inimest abitumaks teha, kui ta tegelikult kodus oleks.... Lisaks tunneb iga inimene ennast oma kodus palju mugavamalt kui haiglapalatis. Valude kannatamisele tuleb seega kindlasti kasuks, kui oled oma kodus ja teed mis tahad :).

Minul kodus olemise luksust ilmselt nautida ei lasta - arsti sõnul peaksin haiglasse tulema pigem varem, kui hiljem.... (varasema keisrilõike armi tõttu).

Seekord pidin haiglas vaid ööpäeva vastu pidama. Jõudsin ka hommikul juba õdedelt uurida, kas ma juba koju ei saaks, aga pidin ootama valvearsti. Valvearsti saabumine meie koridorile võttis ikka väga kaua aega, õnneks oli ta samuti seda meelt, et mind võib koju lasta:). Jäi üle vaid oodata, millal ta vajalikud paberid valmis saab. Kõlgutasime Oti ja Kailuga ikka tubli pooltesti tundi voodi ääre peal jalgu, enne kui arst jõudis mind pärastlõunal välja kirjutada.

Koju saamine oli kohe selline õnnis tunne, et ostsime selle tähistamiseks lausa koogi:).

Uued reeglid

Suuremat sorti munade koksimine on nüüd taas selja taga. Järgmiseks korraks on aga Kailul ettepanek väikeseks reeglite muutmiseks seoses munade koksimise võistlusega.
Seletasime Kailule, et munade koksimises on võidumees see, kelle muna jääb terveks. Kailule ei tundunud see lahendus kõige õigem. Tema arvates on see, kelle muna jääb terveks hoopis kaotaja.
Loogiline ju - see, kelle muna jääb terveks, jääb ju nälga!

Mis seal kinos ikkagi toimub?!

Kail uuris eile eriti tähelepanelikult Päevalehe reklaamkülgi ning leidis sealt mitu lastefilmide reklaami, mis parajasti kinos linastuvad.
Arutasime siis koos, millist neist võiks vaatama minna. Ilmselgelt pole ma oma varasemast "lohakast keelekasutusest" õppinud, nii et mainisin, et ühte filmi nendest ei saa me veel vaatama minna, kuna see ei "jookse" veel kinos, st ei linastu.

Tegime siis plaane, milliseid filme võiks vaatama minna ja Kail konstateeris, et tema arvates jooksevad kinos praegu 2 head filmi.
Üks jookseb ühele poole ja teine teisele poole :).