Eelarvamused

Noor ja kõrgemalt haritud inimene võiks üles näidata teatavat sallivust inimeste suhtes ning vältida põhjendamatuid eelarvamusi. Võiks, aga ei saa selle ülla ülesandega hakkama.
Ei, ma ei käinud homo paraadil lõbusaid inimesi tomatitega loopimas.
Ma olen hoopis igapäevastemate inimestega hädas.

Näide 1.
Käisin Vana-Lasnamäel Sikukas. Tagasi teel, üritades sobitada lapsevankri kitsaid rattaid ebaloogiliselt paigutatud kaldraudlattidega pikal trepil näen tulemas keskealist vene paarikest, kes vaatamata sellele, et on esmaspäeva keskpäev kell 12, on silmnähtavalt napsused. Lõhna järgi oletades olid nad hommikut alustanud mõne "kleepekaga". Mõtteis vaatan ja mõtlen, et on ikka inimesed, juba nädala alguses ja keskpäevaks auru all. Naine ja mees tõttavad aga hoopis mulle appi. Haaravad vankrist kinni ja aitavad mind trepist alla. Tänamatult muretsen veel trepist ukerdades, ega nad vindise peaga ei komista ja Kailu lahti ei lase. Alla jõudnud, alustab naine juttu, lüües enne ette kolm korda risti - nad on katoliiklased, kes olid 3 päeva tagasi matnud mehe naise ja nüüd siiamaani tsüklis sellest. Ta räägib veel pikalt. Sõbralik ja abivalmis inimene. Mis sellest, et purjus. Esmaspäeval kell 12.

Näide 2.
Apteek. Olen taas koos Kailuga. Apteeki siseneb ka suur (nii pikk, kui lai) vene naine, kes haiseb üle keskmiselt tugevasti. Paratamatult tekib negatiivne meelsus, kuid naine hakkab hoopis Kailuga sõbralikult pilke vahetama ja teatab mulle vene keeles rõõmsalt, et talle meeldivad väikesed lapsed ja et tal endal on ka mitu lapselast. Ma ei oska selle peale midagi muud kosta, kui et tore.
Miks ma küll temasse sellise eelarvamusega suhtusin? Endal oli pärast piinlik.

Piinlik, et kuidagi on välja kukkunud nii, et ei suuda järgida põhimõtet, et võõrastest inimestest võiks ikka esmalt head eeldada.

Samas, kui on teatavaid inimesi, kellest sa üritad aina head oodata ning sõbralikult läbi saada, aga välja kukkub nii, nagu alati....
ehk siis, nagu mulle teatati, ma olen ise süüdi, sest mul on madal enesehinnang, nii et ma ei saagi mõnede inimestega sellepärast normaalselt suhelda.
Miks, miks, pean ma siis masohistlikult nendega edasi suhtlema?
Elu on ikka kummaline küll.

Tere!

Näed siis, ei olegi möödunud liiga palju aega, kui ma juba tagasi arvuti man.
Vahepeal veetsin päevi ja öid nii Saaremaal kui Lõuna-Eestis.
Oli kosutav.
Tehtud järeldused:
1. Saaremaal on hea rahulik elada.
2. Ka Lõuna-Eestis võiks elada.
3. Küll need metsavennad laulsid ikka palju.
4. Selleks aastaks on igasugune marjade korjamise isu kadunud. Minu poolest võivad nad põõsasse jäädagi.
5. Elukesel Kuperjanpovi pataljonis pole väga vigagi.

Mitu nädalat taas Kailuga kahekesi ise-hakkama-saamist on tekitanud meelsuse "meri põlvini", ehk siis - ma olen superinimene ja saan kõigega ise hakkama. Selle hulluse tulemusena registreerisin ennast Tallinna sügisjooksule jooksma 10 km. Peaks vist ennast enne veidi vormi ajama, kuna ma pole veel kordagi nii pikka maad maha jooksnud. Aga ehk siis 2. septembril ongi esineme kord:). Igatahes käisin täna hommikul taas Kadrioru pargis jooksmas, et veidi võhma tekitada. Ilmselt oleks minu praegust treenituse astet arvestades sobivam 4 km kepikõnd:).
Aga mul on veel 2 nädalat aega ennast elu tippvormi saada:).