Lapse suu ei valeta

Nüüd näide sellest, kuidas vanemate keelekasutus võib mingil hetkel ringiga neile endile tagasi tulla...

Lugesin Kailule raamatut ette.
Enda arust sai juba piisavalt loetud. Tubli mitu lehte. Kail arvas teist moodi. Kuna jäin jälle toppama ja Otiga juttu rääkima teatas Kail resoluutsel häälel:
"Loe raamatut, paksmagu*!"
Ma olen antud hetkel tõesti väga ümar - ikkagi 6. kuu rasedust! Aga selline sõnakasutus üllatas mind tõeliselt. Teatasin resoluutselt:
"Ma ei ole paks, ma olen rase."
"Vabandust. Loe raamatut, rase!" teatas Kail selle peale.

* Paksmagu sõna kõlab väga kehvasti, aga me oleme seda ilmselt paaril korral kasutanud ühe eriti ülbe musträsta kohta, kes alates lume maha tulekust alustas meie linnusöögimaja terroriseerimist. Ta on alati esimene lind, kes sinna noosile saabub ja viimane, kes lahkub. Välja näeb selline, et hakkab kohe lõhki minema (ilmselt osaliselt on ta oma suled lihtsalt puhevile ajanud, et soojem oleks). Sööb ta aga nii palju, et meil on hirm, et varsti ei mahu ta enam linnumajast välja:). Samas väiksemad linnud vaatavad, mis temast alles jääb ja tiirutavad pelglikult ümber linnumaja.

Loo moraal on siiski selles, et peab vist sellele õgardlusele kalduvale linnule mõne sobivama hüüdnime välja mõtlema ja teine kord jälgima, mis sõnavara kasutame. Kail on kiire õppija...