No nii...

Mina olengi üks pesuehtne spordichik. Käisin täna jõusaalis ja puha:). Sain vändata ja sõuda ja kätega vehkida ja joosta... No kõik oleks veel väga ilus roosamanna olnud, kui ma mitte poleks esialgu seda jubedat jooksulinti kartnud... häbi kohe tunnistada, aga minu elav kujutlusvõime nägi juba ette, kuidas ma ei jõua lindi kiirusega sammu pidada ja olen suure kolina saatel kuskil trenažööride seas pikali maas, jalad taevapoole... Oleks siis, et ma oleks seal üksi olnud, aga kuidas taluda enda häbistamist mingi masina poolt, kui su oma "liha ja veri", st siis tütreke on seda pealt nägemas... no ja paar kolm taanlast tatsas ka läheduses...

Tegelikult lõppes kõik siiski õnnelikult. Tähtis on ju oma hirmudele vastu astuda:). Nii ma siis valisingi eriti aeglase tempo ja hakkasin vaikselt tammuma:). Ja kui igav hakkas, siis hakkasin tempot tõstma ja nii ma siis lõpuks lindiga sõbraks saingi. Ellu jäin:)
Ja täitsa hea tunne on pärast trenni:).

Varsti jälle:)