On ikka elu...

Otsustasin esmaspäeva õhtul tuletada meelde vanu aegasid ning läksin Kadrioru parki jooksma. Seekord ei võtnud jooks isegi väga võhmale, nii et tundsin end eriti ulja sportlasena ning plaanisin ennast juba (soodsalt) 2007.a. SEB Sügisjooksule kirja panna.
Teisipäeva hommikul 5.30 ärkasin selle peale, et süda oli paha... väga paha. Koperdasin mööda korterit ringi ja pidin pildi tasku panema. Võtsin ainukest rohtu, mida siinmail tunnistatakse "Rootsi rohtu" ning sain isegi naha silmale. Järgmine kord ärkasin äratuse peale - pidin minema tööle. Kuna süda oli endiselt paha, siis ei tundunud väljavaade, hakata oma olematut hommikusööki klassi ees demonstreerima, kuigi ahvatlev. Jäin koju. (õpilaste rõõmuks.) Kõige toredam oli, et 2 kodakondset, kellega ma katust jagan, esitasid kohe teineteisest sõltumatult küsimuse, ega ma ometi rase ei ole... (Eks oli ka põhjust - olin ju Otiga just eelmisel õhtul telefoniteel suhelnud... Teadagi värk - mõni pidi ka sellest rasedaks jääma, kui näeb meeste pesu nööripeal kuivamas.)
Igatahes oli mul vist mingi pisik kallal, sest mul on jätkuvalt hooti halb olla. (Pidi ringi liikuma mingi selline tõbi... kuigi ma alguses kahtlustsin Kaubamaja toidumaailmast ostetud valmistoitu, kui kurjajuurt.)

Kogu selle loo moraal on vist ilmselge - kunagi ei maksa ennast liiga hästi tunda, sest pärast seda läheb enesetunne kohe halvemaks.

Khm... aga jooksma tahaks veel minna. See oli ikkagi täitsa mõnus vaheldus....