Paras mulle...
Juba vanarahvas teadis rääkida, et kui piisavalt kaua poriseda, siis lendab kohale herilane ja nõelab õige valusasti...
Ehk siis - jalutades pahaaimamatult oma kenal kodukamaral, mida katab õrnrohekas muru, astusin ma herilasele peale. Tema loomulik reaktsioon oli mind selle ettekavatsemata teo eest varbasse nõelata. Mäletasin küll, et lapsepõlves ei möödunud ühtegi suve ilma herilase tervistava sutsuta, aga seda ma küll ei mäletanud, et see nii valus oli.... igatahes keksides ühel jalal tirisin nõela välja ja läksin ohkides tuppa. Nagu selgub, pole meil kodus elementaarseid ravivahendeid - ehk siis vaatamata sellele, et minu vanaema mulle juba maast madalast korrutas: "Kui ei ole surmatõbi, siis saab viinast abi", pole meil kodus tilkagi säärast alkoholi, mida saaks raviotstarbel kasutada. Nii hädas ma ka ei olnud, et jaaniõhtu üritusest ülejäänud õlut oleks hakanud varba peale kallama... Veinipudeli avamine ei tundunud ka väga mõistlik tegu.
Igatahes lootsin, et pärast 5 min valu kannatamist on asi ühel pool. Aga pidin siiski tunnistama, et olin alahinnanud herilasmürgi (ja selle pisikese nõelajupi, mis mu varbasse jäi) toimet. Igatahes on mul nüüd vasak labajalg ülespaistetanud nagu kena keedetud viiner. Viimati nägi mu jalg säärane välja vist siis, kui ma lapseootusega finišhipoole purjetasin. Ott õnneks rahustas mind, et veel ei tule jalga amputeerida. Nii et esimest korda üle tüki aja tunnen valgest viinast puudust. Hommepäev lonkan poodi viina järele...
posted by Siilikene at 22:15
3 Comments:
Kas toon abirohtu??? Võtan järgmine kord koos Rehepapiga kaasa.
Ilmselt olen alateadlikult vanarahva õpetustest õppust võtnud, sest üks vähestest joodavatest asjadest, mis mu baarikapis leidub, on üks suur valge kärakas (jumala eest pole seda ise ostnud, panin lihtsalt pihta, kui tasuta sai - seda ju pidi tegema). Aga ei haisugi veinist, õlust vms-st. Muide, veini oleks võinud küll lahti korkida - oleks vähemalt sellel õhtul valule leevendust toonud - 100% kindlusega. Hea tuju pealekauba.
Mina olen aga ainult üks kord elus herilase/mesilase peale astunud. Rohkem mitte, ptui, ptui, ptui. Olin siis väike pätt ja vanaema juures suvilas. Mäletan et karjusin nii, et terve see väike suvilakollektiiv kajas ja pärast inimesed olevat küsinud, et mis küll teil seal toimus... Sa ka andsid ikka ülekohtust vastavalt märku?
Ma püüdsin säilitada viimset väärikust ning oigasin ja vandusin vaikselt:D.
Aga jalg on endiselt paistes, nii et täna ma siis lonkasingi linna peale viina järele ja tundub, et sellest on tõesti abi. Muuhulgas jõudsin päeval mööda tänavat longates ahastusse sattuda ja perearstile helistada, kuna kujutasin juba ette, kuidas mul varsti labajalg ära amputeeritakse... igatahes soovitas ka perearsti õde mulle valget viina:)
Oled sa ikka toibunud juba sellest sutsust? Üldse kuulda ei ole miskit ;)
Postita kommentaar
<< Home