Tühi kott ja tühi koht...

Vanarahvas teab rääkida, et tühi kott ei püsi püsti, aga seda, et tühi koht võib valutada, tunnen ma juba teist päeva elavalt omal nahal....
Ehk siis - vastavalt välja kujunenud traditsioonile, ärkavad kevade tulles minu tarkusehambad ja asuvad kasvama. Selge on aga see, et nii pisikese inimese jaoks, nagu ma olen, on mul hambaid juba rohkem kui küll... nii et uute jaoks pole enam ruumi. See toob omakorda kaasa tuima hambavalu, kui kevadiselt jonnakas tarkusehammas ennast ikkagi kuhugi prssib. Selle jonnakuse nahka läks mul osaliselt isegi õe juublipidustus - eks proovi süüa, kui suu vaid veidi-veidi avaneb, nii et kahvel vaevu-vaevu sisse mahub.
Igatahes (vaatamata asja positiivsetele külgedele - ehk siis sellele, et ma üldse süüa ei saa ja rannahooajaks oleks kena luukere olnud ja toiduraha oleks ka kokkuhoitud), läksin eile hambakirurgi juurde. Tund aega sebimist ja arst kangutaski uue tarkusehamba nagu naksti välja:).
Suuremad probleemid algasid aga pärast seda - nagu näha, võib üks tühi koht teha rohkem valu, kui kasvav hammas...
Igatahes ei ole mu menüü siiamaani eriti täienenud. Söön vaid vähesel määral jahtunud mannaputru... (seda ei pea närima...)
Lootus jääb, et millalgi lõpetab tühi koht valutamise.
Loodetavasti toimub see kohe varsti...