Raske juhus.

Mõnikord jookseb hiir magava kassi suhu, aga kass ajab hiire minema, sest on millegipärast otsustanud, et elu ei pea liiga lihtne olema.
Ehk siis, kui palju tuleb elus ette juhuseid, kus sulle pakutakse huvitavat erialast tööd, palgaga üle Eesti keskmise (u 1/3 rohkem kui täiskohaga töötava õpetaja palk), paindliku tööaega ja magistrantuuris edasiõppimise võimalust ja sa otsustad, et vanaviisi oma närvide ja aja vaikne suretamine koolis on ikkagi ahvatlevam...
Miks on just nendel rasketel valikutegemise hetkedel õpilased koolis üllatavalt normaalsed, ega aja sind terve nädala jooksul endast välja. Ometi oleks tasakaalustav tunda taas seda abitut meeleheidet, et sa ei jõua mitte kunagi nendeni. Mõnikord on selline tunne...
Eks sellest "elu võimalusest" loobuda aitab ka kadedus - ma ei taluks mõtet, et keegi teine - võõras lapsehoidja - veedab 5 päeva nädalas aega Kailuga, sellel ajal, kui mina pean tööl olema. Veel mitte. Võibolla järgmisel sügisel, kui Kail peaks hakkama sõimes käima, suudan ma sellega leppida.
Kuigi, tuleb tunnistada, nõrkusehetkedel mõtlen, kui normaalne oleks elada, kui ei peaks nii palju muretsema selle pärast, mida saab või võib poest osta. Kuigi, eks väikesel palgal on ka omad eelised. Nt ei mäletagi, millal ma viimati poes shoppamas käisin või millal midagi suuremat ostsin. Eks see ikka paar kuud tagasi oli.
Vägisi tuleb aga tusk peale, kui mõelda, kuivõrd alamakstud õpetajad siiski on. Ometigi oodatakse ja nõutakse meilt nii palju. Kui õpetajatel oleks sama palk, mis pakutud töökohal, siis ma ei kaaluks hetkegi, töökoha vahetamist...