Pikad juhtmed...

Osalesin nädalavahetusel pr Tiiu Merese kriisiabi koolitusel, kus meile tehti puust ette ja punaseks, mida kujutab endast kriisi sattunud inimeste abistamine, nõustamine. Iseenesest midagi väga põrutavat nagu ei saanudki teada, kui välja arvata pühapäeva õhtuks kujunenud äratundmine, et vabatahtlikult ma oma abi kriisi sattunud inimesele küll pakkuma ei läheks. Vastutus on nii suur ja minu oskused veel nii vähesed.
Aga ikkagi sain igasugu huvitavaid mõtteid oma elu ja maailmanägemise kohta. Lisaks pühkisin veidi tolmu kunagi ülikooliajal suhtlemispsühholoogia loengus omandatud teadmistelt-oskustelt.
Kogu see koolitus oli seega täitsa positiivne, kui välja arvata tõsiasi, et igapäeva suhtluses on tast ikkagi natuke vähem kasu, kui võiks loota. Võibolla on viga minus, aga otseses suhtlussituatsioonis mul küll nii palju mahti ei ole, et hakata analüüsima, miks ma mõnedele asjadele reageerin nii, nagu teen ja miks teine inimene ütleb ja räägib just selliseid asju, nagu ta räägib. Tagant järgi olen küll tark :)
Ehk siis tuleb tõdeda, et mul on pikad juhtmed, või ma pole lihtsalt nii osav, et käigupealt psühhoanalüüsi teostada....