Demokraatia

Mind ärritab see demokraatia, mille osaks ma Eesti Vabariigis saan.
Selline abituse tunne tekib - kas tõesti on terve mõistus EW nii harv nähtus? Kas ma tõesti olen vähemus ja ei saa aru, et tegelikult ongi Keskerakond kõige õiglasem ja ennastsalgavam erakond üldse, mis hoolitseb nii vanade ja väetite kui ka vastsündinute eest? No heakene küll - lindistame, vassime, laseme endale suuri kingitusi ja salajasi annetusi teha ja varjatud reklaamiga oma niigi kõrget populaarsusprotsenti tõsta. Kõik mis hea, on meie tehtud, kõik mis ebapopulaarne - enne meie aega, teiste erakondade karuteene. Mul pole isegi kahju, et raha jagatakse vaid populistlike ideede elluviimiseks, või koretreid müüakse võileiva hinnaga, samas, kui mõni teine maatükk ostetakse mitu korda kallimalt. Mina isiklikult sellest vaesemaks ei jää. Mõni teine saab küll teenimatult rikkamaks... Mul on vaid pensionäridest kahju - neid hullutatakse ju lausa kuninglikult. Mul on kahju, et ma hakkan varsti kõiki pensionäre, eriti muukeelseid, kurja pilguga vaatama - Keskerakonna elektoraat! Ja sellepärast pean mina - kes ikkagi üritab valimistest osa võttes midagigi muuta, alla jääma demokraatlikule enamusele...