Auväärt zhürii ja mina :)

Käisime eile Liisiga kontserdil. Tegemist oli Eesti Muusika Päevade raames toimunud II rahvusvahelise Lepo Sumera nimelise heliloomingu konkursi finaalkontserdiga, mil ERSO ja Toomas Vavilovi poolt ettekandele tulnud viie teose hulgast tuli rahvusvahelisel zhüriil välja valida preemiaid väärivad kolm. Õhtu juht Ardo Ran Varres ärgitas publikut kaasa mõtlema ning oma väikest ennustusvõistlust korraldama, nii ma siis kuulasingi pingsalt silmad-kõrvad laiali, et oskaks ikka otsustada:).
Muusikateosed olid - nagu moodne sümfooniline muusika ikka - parajalt kummalised. Ei ühtegi noor-Mozarti või noor-Bachi:). Nii mõnigi hetk tundus mulle tõsimeeli, et isegi orkestri pillide häälestamine kõlab kaunimalt, kui see muusika, mida nad siis kuuldavale tooma hakkasid. Ilmselgelt on kaasaegsetel autoritel ka mure, et nende muusika võib publikumi uinutada - et seda vältida, ehmatatakse publik kohati virgeks kõva kärtsu-mürtsu ja trummipõrinaga. Siiski pidi tunnistama, et nii mõnelgi noorel heliloojal oli õnnestunud vaatamata ekstravagantsuspüüetele ka kenake meloodia välja mõelda ja kirja saada. Heliloojad esindasid muide selliseid riike, nagu Itaalia, Malaisia, Hongkong, USA.
Vaheajale minnes arutasime Liisiga asja ja tegime oma panused, millised heliloojad leiavad auväärt rahvusvahelise zhürii arvates tunnustust. Mina panustasin viimasena ettekantud Hongkong/Usa noorele heliloojale. Liisi malaislasele.
Milline rõõm mind valdas, kui pidin tunnistama, et auväärt zhürii auväärt arvamus :) ja minu auväärt arvamus langesid kokku! See oli küll peaaegu nagu kaheksas maailmaime - teada on ju, et asjatundjate ja asjaarmastajate arvamused enamasti ei ühti. Vähemalt olen seda omal nahal liiga sageli tundnud:). Liisi, kui ilmselgelt teadlikum element, sai ka päris hästi hakkama - malaislane sai 2. koha:).
Nii et ma olen nüüd piisavalt enesekindel, et oodata esimesi kutseid auväärt hindamiskomisjonidesse :)