Demokraatia vol 2

Jätkuks 7. aprilli demokraatia jutule, pean ma taas tõdema, et mõned raamatud tulevad ise minu juurde - just õigel ajal. Seda on ennegi juhtunud ja loodetavasti juhtub ka edaspidi. Kogemata kombel asud lugema raamatut, mis vastab mõnele sinu peas keerelnud küsimusele...

Seekord sattusin lugema Raigo Sõle raamatut "Ahvist kodanikuks... või vastupidi."
Sõle näol on ilmselgelt tegemist radikaalse ilmavaatega kodanikuga, kes tsiteerib nii Vana-Kreeka filosoofe, Eesti klassikuid, kuid ka väga julgelt Hitlerit ennast. Ju on siis kõik tema silmis tugevad teoreetikud ja filosoofid, eriti mis puudutab kodanike määratlemist ning kodanikeriigi toimimist.
Aga see lõik, mis naeratuse minu näole tõi, oli hoopiski erakondade kohta. Minu segadus kesikute erakonnaga sai kiiresti lihtsa vastuse. Kokkuvõtlikult kõlab see nii:

Erakonnaseaduses on esitatud erakonna mõiste: "Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärgiks on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitususe teostamine, ning mis on registreeritud käesolevas seaduses sätestatud korras".
Ehk siis erakonnad ei peagi tegema seda, mis on üldiselt riigi kodanikkonnale kasulik. Nad peavad täitma selle huvigrupi soove, keda nad esindavad. Seega ei pea erakond juhtima riiki kui tervikut kõigi kodanike huvides, selle asemel võivad nad juhtida kõiki kodanikke iseenda huvidest lähtudes. (lk 55)

Palju õnne meile kõigile!