Linnud

Kevad on käes ja linnud on taas Eestimaa vallutanud. Üldiselt pole mul selle vastu midagi. Arvestades seda, et ma olin just 3 nädalat Lõuna-Eestis, enamuse ajast näppu pidi mullas, taustaks nautimas konnade krooksumist tiigis ja linnulaulu metsatukas, hakkasin juba heldimusega kõiki linde oma suureteks sõpradeks pidama. (Konnadest ei pea ma siiani suurt lugu...)
Nüüd olen aga tagasi suures linnas ja karm reaalsus tabas mind sama ootamatult, nagu rohuliblel koibi sirutavat rohutirtsu heinakombain.
Nagu linnainimesed on omaette tõug inimlaste seas, nii on ka linnalinnud omaette nähtus. Paraku-paraku, ei osanud mina ette näha, et nad nii ülbed on...
Ehk siis - ostsin nälja peletamiseks lihapiruka. Sellise pisikese ja kalli - nagu ikka Kaubamaja toiduosakonnast neid saab. No ja mõtlesin, et lükkan Kailu vankriga parki, potsatan pingile ja naudin oma pirukat.
Väga rumal mõte oli. Pargis on võimust võtnud linnalinnud. Niipea kui nad märkasid minu pisikest lihapirukat, olid kõik platsis. Ründasid mind kõigepealt kambakesi mööda maad lähenedes. Ise püüdes oma kiskjaliku pilku varjata. Kuna mina aga ei teinud neist variseridest välja, siis algasid otserünnakud õhust. Lükkasin Kailu vankrile kiirelt hoo sisse ja tormasin mööda jalgteed minema - linnuparv järel. Õhust tehti ähvardavaid manöövreid, et minu suu eest viimasedki palukesed ära napsata. Lisaks ohule silmadest ja lihapirukast ilma jääda, valitses ka märgistamise mure. Seekord pääsesime veel napilt, aga edaspidi tean, et puu all ei maksa lapsevankriga peatuda ja kohe kindlasti ei maksa värskes õhus oma moonakotikest paotada.

Linna elu on ikka teine tera.
Elame-õpime:)