Kuidas me ortopeedi juures käisime...

Selles ettevõtmises polnud iseenesest midagi erilist, aga mõned huvitavad mõtted ikkagi tekkisid, mis vääriksid kirja panemist.

Meie siht oli jõuda Kadriorust Lasnamäe Medicumi. Vaatamata hommikusele lumesajule otsustasime takso asemel katsetada linnabussi mugavusi. Polnud väga vigagi. Üks lahke venelanna aitas mul sõidutalongi augustada ja kuna Kail oli kõhukotis, siis oli abi teretulnud:).
Olime küll kodus mitmel korral kaarti uurinud ja kindlaks teinud, mis peatuses väljuda, aga nagu kiuste oli bussijuht kummalise aktsendiga, nii et esimese hooga oleksime väga vales peatuses maha hüpanud. Õigemini me tegimegi seda, aga nähes, et tegemist on alles Liikuri peatusega, mitte Pikriga, hüppasime ruttu bussi tagasi:).
Kohale me lõpuks igatahes saime ja leidsime isegi õige kabineti ukse üles - tervel 20 min varem, kui meie aeg oli! Nii et sättisime endid rahulikult ukse taha ootama. Kohe pärast mind tuli veel üks imik - tal oli kaasas ema, isa ja vanaema. Kõik vene rahvusest. Mees saadeti minema ja tagasi tulles oli tal kaasas 3 punast nelki ja assortii karp. Vaatasin seda ja mõtlesin esimese hooga, et ei tea, kas peaks ka kiirelt kioskisse jooksma? Äkki on see mingi norm, kui eriarsti juurde minna? Minu kaine mõistus naases aga kiiresti, nii et viskasin rumala mõtte peast. See pole ikkagi minu stiil....
Ukse taha ootele tuli veel kolmaski beebi ja nii me siis kõik rahulikult ootasime. Mina olin kindel, et nelgiga inimestel oli aeg enne mind, nii et ei kiirustanud kuhugi. Kui aga pärast pikemat istumist polnud kabineti poolt mingit liikumist tulnud ja keegi teine ka ennast ei liigutanud, ning meie aeg oli käes, siis koputasin uksele, et uurida, milles asi.
Asi oli aga selles, et arstil polnud õde, ja tema ise loomulikult ei tulnud ukse taha vaatama, kas seal keegi ootab või mitte. Vaatamata sellele, et tal oli pikk nimekiri kellaajaliselt väikestest patsientidest. Mind lubati sisse. Ma siis muretsesin, et ukse taga on veel lapsi, ehk olid nemad enne mind... Arst läks siis ukse taha ja uuris asja - selgus, et nelgiga beebi oli tulnud tund aega hiljem, kui pidi (võibolla sellest ka lilled ja kommikarp).
Arst ei olnud küll lahkus ise, aga visiiidi lõpuks veidi leebus ja isegi naeratas meile moka otsast, kui me rõõmsalt lahkusime - Kail terve nagu purikas:).
Nüüd ma siis juurdlen, kumb oleks olnud loomulikum asjade käik - kas see, et arst kutsub ukse taga ootavad patsiendid ise sisse (isegi kui tal pole õde ja ta vaeseke peab seda ise tegema) või patsient, kes ukse taha maandub, asub kohe ennast aktiivselt sisse pressima.
Mina ei asunud kohe aktiivselt tegevusse, kuna meil oli alles 20 min pärast aeg, aga mõelda, kui palju aega me oleksime säästnud... Pealegi ei ole imikuga ukse taga passimine just kõige mõistlikum aja kasutamine.
Ja veel - kogu meie bussireis Lasnamäele ja tagasi kinnitas veel kord, et venelased on lihtsalt vapustavalt sõbralikud võhivõõraste vastu. Kas on see naine, kes aitab sind bussis, babushka, kes hakkab lapsega juttu ajama, tüdruk, kes uurib Kailu soo kohta ja teatab rõõmsalt, et armas laps:) või siis noor ema, mähkimis-ja toitmistoas, kes hakkab juttu ajama.
Sellepärast tunduski, et me kohtasime palju venelasi - võibolla oli eestlasi kah, aga nemad ju ei räägi sinuga...